Kolmdandaks lugemiseks valisin artikli:
Rodés-Paragarino, V., Gewerc-Barujel, A., & Llamas-Nistal, M. (2016). Use of Repositories of Digital Educational Resources: State-of-the-Art Review. IEEE Revista Iberoamericana De Tecnologias Del Aprendizaje, 11(2), 73–78. https://doi.org/10.1109/RITA.2016.2554000
Antud artikkel annab ülevaate repositooriumite kasutatavusest ja ka õpetamistavadest. Digiõppevara muutub järjest olulisemaks ja sellega seoses kasvab üha enam digitaalse õppevara repositooriumite hulk.
Uuringust selgus, et õpetajad lisavad pigem enda materjalid avatud kursustele ja õpihaldussüsteemidesse kui repositooriumitesse. Selgus ka, et kasutajad jäävad pikemaks ajaks esimestesse keskkondadesse püsima. Samas ei leia tihti just sinna pandud materjalid taaskasutust, mis võikski olla materjalide postitamise peamine eesmärk. Tuuakse välja ka see, et õpetajad kasutavad hea meelega materjale, kuid ise neid postitada ei soovi. Materjale soovitakse jagada näiteks kolleegidega.
Veel üheks põhjuseks, miks repositooriumitesse materjale ei lisata toodi välja selle keerukus. Metaandmete lisamine on aeganõudev. Samuti tuleb järgida kvaliteedinõudeid, mis materjalidele esitatakse. Lihtsam on jagada materjale enda kolleegidega, kus kõiki neid lahtreid täitma ei pea.
Pean ka ise tunnistama, et eKoolikotti ma materjale lisada väga ei taha. Pigem ei ole asi isegi selles, et tuleb lisada metaandmeid, vaid enesekriitikas. Alati ju saab paremini. Ma tean, et kolleegid kasutavad minu materjale, teevad neid enda tunni jaoks ümber ning on väga rahul. Ka mina olen väga õnnelik, kui kolleegilt, Õpiveebist või eKoolikotist mõne vajaliku materjali leian. Kindlasti on see lihtsalt üks samm, millest tuleb üle saada. Siis läheb kohe ka postitamine lihtsamaks, kui on ots lahti tehtud.
Heleni õpingud 